Pikslid või tindiplekid….ehk lugemisest

by poolik

Tuleviku lugemine?Meil on 21. sajand. Tehnoloogia täielik võidukäik, igal matsil on oma meil, twitter või facebook ning netikommentatoreid leidub iga nurga peal. Pidevalt leiutatakse uusi asju, mis vähemalt teoorias peaksid me igapeäva elu aina hõlpsamaks muutma. Interneti ja kogu pikselimaailma võidukäiguga hakkasin mõtlema raamatutest, mis neist saab?

Varsti jõuavad tuhandetesse onu Sami laste kodudesse uued iPadid ning esimest korda müüakse netikaubamajas päris raamatutest rohke eRaamatute lugejat Kindle. Kas tõesti on raamat – see inimkonna arengu alustala leidnud oma lõpu?

Julgen selles sügavalt kahelda. Kuigi elame Pealiskaudsuse Maailmas näen inimesi endiselt haaramas raamatuid raamatupoodidest ning uusi kirjutisi tuleb välja puhtas emakeeles rohkem kui Vändrast saelaudi, olgugi, et paljud neist pole Eesti autoritelt, ent keegi “oma” on need ju ikkagi tõlkinud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida… Nii nagu mulle ikka meeldib mõelda rohujuure tasandil, siis just sinna tahaksingi tungida – lugemise olemusse. Mis on see, mida nimetame lugemiseks, kuidas ja miks seda tehakse. Oma olemuselt arvan, et lugemine ei ole mitte midagi muud kui kellegi teise elu elamine. Tundub, et sügaval sisimas oleme alati tahtnud kogeda seda, mida teised, näha seda, mida teised ja tunda seda, mida teised.

Raamatut haarates ja selle üle tundideks ilastama jäädes unustame enda, oma keha, vaimu, soovid, unistused – kõik – ja tungime sügavale sügavale tekstiridade taha. Oled märganud, kuidas lugedes tegelikult sa ei taju, kuidas aeg kulgeb, mis su ümber täpselt toimub ja tihti ei panda tähelegi, et ollakse samas kohas, samas asendis istutud tund(e). Samuti ei mäleta me lugedes üksikuid tähti, sõnu ega ridu, vaid kogemust ennast. erinevad teosed haarvad meid erinevatesse maailmatesse.

Entsüklopeedia avab meile põhjatu universumi, draama viib meid emotsioonide taevasse, komöödia viib meid kõige lapselikkumasse seisu, õudus paneb meie vere tarretama. Ja ikka ja jälle kogeme seda kellegi teise silmade, mõtete läbi, justkui oleksime jumalad vaatamas ülevalt alla me endi väikesele maailmale, kust näeme ainult kindlaksmääratuid kohti. Okei, pean nõustuma, et mingi igav õpik või matemaatilise statistika raamat ei haara kaasa just mitte paljusi, ent siiski on igal inimesel kindlalt omad salamaailmad kuhu sukelduda.

Arvan, et just nendel samastel põhjustel näeme Filmide ja mängude võidukäiku. Taaskord pole seal tegemist mitte millegi muu, kui reaalsusest põgenemisega kellegi teise kogemusse. Filmide puhul on tegemist lihtsalt palju kammitsetuma versiooniga sest maailmast, mis on tunduvalt kergemini seeditav ja peale minev Pealiskaudsusele Maailmale.

Loodan, et oled vaikselt ise juba aru saanud raamatute tegelikust võlust. Iseendagi üllatuseks olin mitmeid kordi kasutanud seda sõna, miks raamatud oma olemuslikult päris kindlasti ei kao enne kuhugi, kui inimloomuses pole toimunud fundamentaalseid pöördkäike.

Kogemus, kogemus, kogemus – on see, mis paneb meid lugema. Tundub, et justkui vaistlikult tunnetame teiste inimeste vigadest õppimise geniaalsust ja ka evolutsioonilist eelist. Kui tahad õppida, kuidas sporti teha, võtad raamatu ja saad teada, kuidas seda teised on teinud ja kuidas seda mitte teha. Kui tahad investeerimist õppida võtad kätte raamatu, et mitte oma rahast ilma jääda. Kui tahad teada, kuidas inimesed elavad natuke sisukamal tasemel kui KA (kollane ajakirjandus) siis pöördud lõpmatu ilukirjanduse poole, kus taaskord on õpetusi, kogemusi, vaatenurki, ideid, mälestusi mida võiks lugeda inimühiskonna kollektiivseks teadmistepagasiks.

Nimetage mulle üldinimlikprobleem, millest ei ole kuskil raamatus kirjutatud ja, mis poleks seal ka lahendatud ja ma näitan teile inimest, kes on liiga vähe lugenud! Raamatus, mis muutis minu elu esimest korda 180° (nüüdseks olen päris mitu head tiiru teinud) “Lugu mungasti, kes müüs maha oma ferrari!” kirjutas Sharma samamoodi: “Loe iga päeva midagi, tee endale reegliks, et loed päevas vähemalt pool tundi midagi ja imestad, kui paljud sinu küsimused saavad vastuse” ja kui palju tekib uusi – lisaksin siia juurde.

Kuigi ma ei või kindel olla, et raamatute vorm (köide kui selline) ei muutu, siis olen päris kindel, et raamat kui inimintelligentsi kompaktne ja sisutihe pakike ei kao mitte kuhugile!