“You and your research”

by poolik

Kena Laupäeva hommikut! Internetiavarustest leidsin ühe väga inspireeriva dokumendi, millest mõtlesin kirjutada. Sattusin järjekordse “X tee” läbi Ameerika matemaatiku Richard Hammingu kõnele, mis peetud Belli Laboratooriumi mingisugusel üritusel aastal 1986. Nüüd võiks juurelda selle üle, kuidas keegi üldse taolisele lingile komistab, ent samas võik juurelda selle üle, mis pani mind seda kõne läbi lugema.

Esiteks puhas fakt, et taoline viide 25 aasta vanusele kõnele mõnes eesti keelses blogis üleval oli on juba omaette vihje sellele, et kellegi jaoks on tegemist millegagi, mis väärib hoidmist. Kõne pealkiri on eesti keeles “Sina ja su uurimus”, mis äratas mus piisavalt huvi dokumenti sirvima hakata. Hoiatus! siinkohal neile, kes pole harjunud lugema pikemaid tekste kui Twitteri 140 char-iseid kommentaare – tegemist on üsna pika ja tekstirohke kõnega.

R. Hammingu kõne on küll konkreetsest kõrgtaseme teadusest ja suunatud teadlastele, ent seda on tehtud nõnda inimlähedasel tasemel, et tegelikult kehtib see mõnes mõttes meile kõigile. Tänapäeval ei saa juba naljalt vanaks elada, ilma et mingis eluetapis on keegi “sunnitud” süviti uurima mõnd nähtust / valdkonda jne. Kahjuks juhtubki nii, et paljudel juhtudel piirdubki see vaid konkreetse perioodiga, kuigi minu arvates võiks kesta paralleelselt kogu elu.

Võib olla olen ma kuidagi eriti uudishimulik inimene, aga ma lihtsalt ei saa niisama “vanal rasval” liugu lasta pikemat aega. Kui olen midagi selgeks saanud, siis ei rahuldu ma sellega, vaid otsin midagi uut. See võib väga libedaks teeks osutuda, kui enese nö. kasvatamise asemel muutub see teistega võistlemiseks. Ei ole otseselt halb tahta olla parim milleski, vaid halb on tahta olla parim just sellepärast, et olla teistest parem.

Siin jookseb üks imepeen, ent ülioluline piir. Minu üks sügavamaid vaateid on, et igaüks peaks olema iseenda parim variant, ehk tegema ükskõik mida tahab, aga tegema seda nii hästi kui võimalik, siinjuures peaks kogu aeg jääma sihiks ja suunaks enese kasvatamine / harimine, mitte teistega võistlemine. Viimane on aga inimloomuse tõttu nii kerge tekkima ning sellest tulenevalt ka konfliktid, egod ja muud ühiskonna varjuküljed. Enamasti saavadki / ongi tipptegijateks erinevatel elualadel inimesed, kes on tahtnud olla kellestki paremad. See on võimas motivatsiooni ja tahte allikas, ent ülimalt minu arust halb suund.

Hammingu kõnes oli mitmes kohas mainitud sarnase alatooniga teemasid, ent ka paljut muud. Muuhulgas see, kuidas esmapilgul tunduv negatiivne võib osutuda su elu parimaks teoks / otsuseks või see, miks enamik teadlasi peale oma esimest läbimurret, kuulsat avastust, ei suuda enam “korrata” oma saavutust. Kõne pakkus päris hea ülevaate mõnedest teadlaste elude aspektidest, ent samuti inimeste käitumisest üldisemalt.

Soovitan lugeda, näkitseda. LINK