Intelligentsist Part I – …ehk Intelligentsus läbi käitumise?

by poolik

Proloog:
Jeff Hawkinsi “On Intelligence” on raamat, mille hiljaaegu läbi lugesin. Raamatu sisu oli paljuski nii revolutsiooniline ning paradigmasid nihutav, et mõtlesin asjade kinnistamiseks, teha lühikokkuvõtte raamatust. Ent kuna Intelligentsust ei õnnestu väga lühidalt kokku võtta otsustasingi teha sellise II (või III) osalise jutu, kus arutlen lühidalt raamatus kõlanud tähtsamate teemade üle. Kõigile neile, kes vähetegi viitsivad, soovitan aga raamatut ennast lugeda, Hawkins kirjutab mängleva kerguse ja huumoriga teemadest, mis tegelikult on olnud sajandeid vastamata. Parem on autorilt endalt kuulda neid mõtteid.

Mis arvate, kui ütleksin et 20 aasta pärast on meil arvutid, kes ületavad oma mõtlemisvõimelt inimesi pika puuga. Masinad, mis on tõeliselt intelligentsed ning mis suudavad lahendada inimestest palju keerulisemaid ning abstraktsemaid probleeme. Mõni võib olla arvab praegu, et selles ei ole mitte midagi uut. Arvutid ju muutuvadki kogu aeg järjest targemaks ja kiiremaks ja teevad mustmiljard asja sekundis jne.

Kuid tegelikult on arvutid päris lollid. Lollid, naiivsed ja kuradima kiired, mis on üsna ohtlik kombinatsioon. Arvutid teevad õhinaga kõike seda, mida sa käsed neil teha. Neil on rammu arvutada kiiresti, liigutada ja töödelda andmeid jpm, ent mitte korrakski ei kõhkle arvuti selles, mida sa käsed tal teha. Kui käsed tal niikaua tööd teha, kuni ta üle kuumeneb ja ära “sureb”, siis täpselt seda ta ka teeb. Kuidas saaksid sellised masinad muutuda ühtäkki meie ülemateks, kui nad ei tee isegi koeral ja kassil vahet?

Arvutid on lollid, sest nad ei ole intelligentsed. Tegelikult ulatub arvuti ja intelligentsuse probleem üsna arvuti ajastu algusaegadesse. Tõelise tehisintelligentsi otsinguil on meie igapäeva ellu tulnud tekstiredaktorid, email, internet, nutitelefonid jne. Oleme loonud palju rakendusi, mis jäljendaksid intelligentset käitumist. Kuid siin peitub senine esimene komistuskivi, tihti vaatleme intelligentsust kui käitumist. See kuidas sa käitud või reageerid mingile sisendile näitab kui intelligentne sa oled. Inimestel on väga keerulised suhtlemis ja käitumis protokollid, seega oleme me ka kõige intelligentsemad?

Kuulus arvutiteadlane Alan Turing mõtles juba omal ajal välja kuulsaks saanud Turingu testi, mis on loetud iga masina intelligentsuse mõõdupuuks. Test on lihtne –  kui inimene suhtleb arvutiga, siis ei tohi ta arvata, et ta suhtleks arvutiga. Arvuti peab täielikud immiteerima lihast ja verest vestluskaaslast, ehk jälle väljendama intelligentset käitumist.

Seda probleemi on üritatud lahendada nii, et luuakse mingi reeglistik, ettekirjutus arvutile, mille järgi tegutsedes jääks mulje, et räägitaksegi inimesega. Kuid mismoodi on selline masin intelligentne? 1980 aastal ütles John Searle, et arvutid ei saagi intelligentsed olla. Selle tõestuseks mõtles ta välja kuulsa mõtte eksperimendi nimega Hiina ruum.

Oletame, et sul on ruum, kus on ainult väike pilu ühes seinas. Ruumi keskel istub inglise keelt kõnelev inimene. Tal on laua peal suur, lõpmata paks raamat ja lõpmatult palju pliiatseid ja sodipabereid. Raamatus on inglise keele kirjas juhendid, kuidas töödelda, organiseerida ja võrrelda hiina hieroglüüfe. Oletame, et keegi väljaspool ruumi libistab läbi pilu hiina keeles kirjutatud küsimuse. Kuna paksus raamatus on kirjas kõik võimalikud viisid, kuidas töödelda hieroglüüfe, asub inglane kirja töötlema.

Ta lappab raamatut edasi tagasi, sodib, kopeerib, joonistab nii kaua, kui kõik hieoroglüüfid on läbi käidud ning libistab oma vastuse uuesti läbi pilu. Selgub, et vastus on korrektne ning see on kirjutatud perfektses hiina keeles. Küsimus on aga selline, et kus toimus aru saamine? Kus toimus intelligentne mõttekäik? Mehel ruumis ei olnud terve aja õrna aimugi, millest jutt käis või mida ta üldse tegi, ta ainult järgis oma paksu raamatut! Usun, et siinkohal nõustuksid kõik minuga, et taoline käitumine ei ole kaugeltki intelligentne. Milles on siis probleem?

Probleem seisnebki selles, et kuigi teoorjas jah arvutid ja protsessorid suudaksid matkida inimaju ehitust ning neoronite ühendusi, on see praktikas üsna võimatu ning mis peamine, seda ei tehta. Enamasti, mida praegu tehisintelligentside vallas (AI-de) tehakse (või tehti) on leitutatakse suuremaid, paremaid, täiuslikemaid raamatuid, mida panna inglase lauale. Ent ei tegeleta inglasele hiina keele õpetamisega, et ta saaks ise teha uusi järeldusi ning keelt edasi õppida, et ühel hetkel ei oleks raamatut enam tarviski ta lauale.

Meil on sisuliselt vaja mõista, mis üldse on mõistmine, selleks et ehitada midagi vähegi tarka. Puhtalt käitumise uurimise ja simuleerimiega ei ehita me 20, 100 ega 200 aasta pärast ka inltelligentseid masinaid. Ma võin istuda pimedas, vaikselt, mitte midagi liigutamata ning ikkagi olla intelligentne ning mõelda, ilma et väliselt näiks, et ma üldse midagi teen.