Itelligentsist part III… ehk mis on loovus, kujutlusvõime ja teadvus?

by poolik

Proloog:

Tegemist on kolmanda ja viimase osaga intelligentsusest ja aju tööst rääkiva raamatu kokkuvõttest. Rõhutan veelkord, et soovitan pigem originaali lugeda ning et kogu järgnev jutt on sisuliselt teaduslikust hüpoteesist (küll kaunist, ent siiski pelgalt hüpoteesist).

Intelligentsist Part II – …ehk kuidas me aju töötab?

Intelligentsist Part I – …ehk Intelligentsus läbi käitumise?

Viimase postitusega rääkisin mitmetest aju tööga seotud funktsioonidest, ent tegelikult pole ma siiamaani vastanud küsimusele, mis on intelligentsus või täpsemini mis on mõistmine. Väga lühidalt ja konkreetselt öelduna defineerib Hawkins mõistmise kui täppi läinud ennustuse. Selgub, et meie ajud ei ole midagi muud kui klaaskuuli taga istuvad vanamoorid, kes lõpmatult latravad. Ehk teaduslikumas mõttes ajukoor kasutab maailmast loodud mudelit ennustuste tegemiseks ning kui need ennustused lähevad täppi, siis me “mõistame” antud objekti, nähtust vms, mis tähendab, et ta kuulub meie mudelisse.

Kui uurida täpsemalt eri ajukoore osade (ja hierarhia tasemete) vahelisi seoseid võib näha, et informatsioon ei liigu ainult ühesuunaliselt (alt üles) vaid mõlemasuunaliselt (ka ülevalt alla). Seega kui mingi muster jõuab püramiidi alumisele tasemele hakkab ta levima ülesse, ent igalt läbitavalt tasemelt saadetakse signaal ka tagasi. Tagasi saadetav signaal ongi nii öelda “ennustus” selle kohta, mis peaks selle kihi arvates (tema mudeli põhjal) olema järgmine muster.

Näiteks kui keegi inimene teeb suu lahti siis aju genereerib ennustuse heli kuulmise kohta, mida täpsustatakse vastavalt võimalusele (püramiidi sügavusele kust ennustus tehti). Näiteks ennustab aju et ta kuuleb mingeid foneetilisi helisid (fraase, häälikuid), mitte kriiskamist ega kriginat. Samas veel täpsemaks minnes kui näiteks kõneleja on sinu naine ja on reedel ning reedeti tuleb prügi välja viia ning sa tead et sa eelmine nädal seda ei teinud ning su naise nägu väljendab pahameelt, suudab su aju üsna täpselt ennustada ka teema, millest juttu tuleb, ta ei suuda küll ennustada täpseid sõnu, ent enne kui esimesed helivõnked sinuni jõuavad on ajul juba vestluse “raamistik” paigas.

Olete kunagi kõndinud trepist alla mingi suur objekt süles nii et ei näe astmeid ning seejärel mõnest astmest mööda / üle astunud? Tead seda tunnet, mis tekib, nagu sa oleksid justkui põrandast “läbi” astunud? See tunne tekib momentaalselt peaagu sentimeetri täpsusega ja sa tead et midagi on valesti, sest su aju ennustas, et selleks ajaks peaks su jalg tundma takistust trepiastme näol, ent kohe kui teatud piir ületati rikuti ennustust ja su aju annab sulle sellest märku.

Sisuliselt on see pidevalt käiv taustprotsess, millest me saame aimu ainult siis kui meie ennustusi rikutakse. Näiteks võtame jälle oma toa. Oma toas saame endid üsna vabalt tunda ja segamatult keskenduda mingile tööle, sest me “mõistame” seda tuba, oletame nüüd aga et ma panen kollase kruusi su aknalaule nii et sa ei märka. Järgmine kord kui tuppa tuled siis üsna pea tõmbub su tähelepanu justkui “iseenest” sellele objektile, sest see ei kuulu su toa juurde, su aju ei ennustanud selle kohtamist sellises kontekstis. Seepärast vahel soovitataksegi tähelepanu nõudvaid töid teha tuttavas keskkonnas, sest võõras keskkonnas on lihtsalt liiga palju meile harjumatuid objekte / helisid, mis tõmbavad meie tähelepanu paratamatult endale.

Mis on loovus?

Nüüd kus on teada, mis sisuliselt on mõistmine oleks huvitav ka teada mis on mõtlemine ja loovus ja ka kujutlusvõime. Loovus ei ole selle raamistiku kohaselt tegelikult mitte midagi müstilist. Loovus on tegelikult me kõigi igapäevane osa lihtsalt väiksemal või suuremal määral. Loovus on ennustuste tegemine analoogide baasil. See tähendab, et me ajukoor tunneb ära mingi mustri / situatsiooni / objekti ning märkab, et on oma omadustelt, parameetritelt tegelikult väga sarnane juba tuttava mustri / situatsiooni / objektiga, seega teeb ta olemasoleva objekti pealt ennustusi, mis võiksid kehtida ka uue peal.

Loovus ei ole midagi muud kui elu jooksul kogetud mustrite võrdlemine ja samastamine ning see on ajukoore töö üks fundamentaalsemaid osi. Kui loovus on meil kõigile ühine siis, kuidas saab nii olla, et mõned inimesed on loovamad kui teised. Vastus sellele on üsna lihtne, meil kõigil on lihtsalt erinev elukogemus ning erinev “mudel” millelt ennustusi teha. Kui näiteks ma olen elu aeg tegelenud muusikaga, siis mul muusikaga kogemusi lihtsalt niivõrd palju rohkem, et võin ise luua uusi palasid ja mängida neid ükskõik mis võtmes, ent mõnele teisele võib see tunduda uskumatult keerulisena, sest lihtsalt tal ei ole nii palju muusikaliseid “andmeid” ajukoore mudelis.

Mis on kujutlusvõime?

Kujutlusvõime on järgmine huvitav probleem, millele saab ka antud hüpoteesiga anda üsnagi elegantse vastuse. Me kõik suudame “näha” mälestusi ja isegi luua uusi kohti oma “vaimusilmas”, kujutlusvõime on inimeste üks fantastilisemaid omadusi minu arvates ning ta on üsna tihedalt seotud loovusega.

Enne ütlesin, et aju saades sisendina mustri, teeb kohe “ennustuse” mustri kohta mida ootab järgmisena. Kujutlusvõime ei ole tegelikult midagi muud kui ajukoore oskus keerata tehtud “ennustus” endale kohe uuesti sisendiks. See tähendab kui ma näen mingit objekti, siis genereeritakse mingi ennustus selle objekti kohta ning nüüd selle asemel et oodata / vaadata uut sisendit kontrollimaks kas tehtud ennustus osutus tõeseks suunatakse ennustatud muster kohe rakule sisendiks, tekitades nii potentsiaalselt vale eelduse põhjal uusi ennustusi.

Esialgne sisend ei pruugi ka olla me meeltest pärit vaid võib ju vabalt tulla me mälust. Seega võimegi ka pimedas vaikses ruumis “ette kujutada” kuidas tegelikult lamame päikselisel rannaliival.

Mis on teadvus?

Aegade algusest on inimest huvitanud teadvusega seotud probleemid, oleme isegi kasutusele võtnud sellised ebamäärased mõisted nagu hing ja meeled. Teadvus Hawkinsi kohaselt ei ole tegelikult midagi muud kui mälestuste omamine ja moodustamine. Ta soovitab läbi viia järgmise mõtte eksperimendi:

Kujuta ette et sa elad ära ühe päeva oma elust, kohtud inimestega, käid trennis jne. Ent järgmisel hommikul enne ärkamist lülitan ma võlu lülitit, mis viib kõik su ajurakud samasse olekusse mis nad olid eelmise päeva hommikul, kustutades nõnda ära kõik su mälestused möödunud 24h jooksul. Kui ärkad ja näiteks kuupäeva vaatad siis su aju hakkaks automaatselt kisendama et ei saa ju olla teisipäev, eile oli ju pühapäev! Samas kui päev edasi läheb räägid inimestega ja nad vannuvad et käisid sinuga eile jooksmas ja pidasid maha tõsise ajurünnaku. Kõigist vaatenurkadest vaadatuna ei olnud sa järelikult esmaspäeval teadvusel, vaid tegutsesid nii öelda autopiloodil. Sul on tunne et ei olnud teadvusel, sest sul puudub igasugune mälestus veedetud ajast ja tehtud tegemistest.

Usun et paljud teist, nagu minagi, on mõelnud, et mis oleks kui nad saaksid elada mõne päeva kellegi teise “kehas”. Tihti tundub meile et me mõistus on kehast sõltumatu (ning elab edasi ka keha hävinedes), ent kahjuks nii see vist ikkagi ei ole. Keha suudab üsna edukalt funktsioneerida mõistuseta, ent kahjuks kui keha sureb, sureb ka me aju, ehk mõistus. Põhjus miks me “hing” tundub elavat kehast eraldi on juba varem mainitud, et ajul puudub otsene arusaam endast (ma võin oma sõrme su ajju pista ja sa ei tunneks seda), täpsemini veel tegelikult ajul puudub ka arusaam, kus me keha lõppeb ja ülejäänud maailm algab. Sellest tulenevalt tundubki me meeled olevat iseseisev kehast, kuid tegelikkuses on ta samamoodi me füüsise üks lahutamatu osa, ükskõik kui sügav me “hing” ei tundu ka olevat.

Sellega lõppeb see kolmeosaline arutlus inimaju töö ja olemuse üle. Loodan, et teil oli seda sama huvitav lugeda kui mul kirjutada ja kui kogu eelnev jutt peaks ka osutuma kunagi valeks, siis vähemalt pakub ta uue ja värske vaatenurga elule ja intelligentsusele! :)