Miks Internet teeb meid lolliks?

by poolik

Nicholas Carr - "The Shallows: How the Internet is Changing the Way We Think, Read and Remember"

“Jääb alles kirjutamise sündsuse või sündsusetuse küsimus”, sõnas Sokrates ja laskus pajatama mitmekülgse Egiptuse jumala Theuth-i – kelle üheks leiutiseks oli ka tähestik – ja Egiptuse kuninga Thamuse kohtumisest.

Theuth kirjeldab kuningale kirjutamise kaunist kunsti ning väidab, et kõik Egiptlased peaksid seda uut vaimusünnitust hindama ja kasutama. Ta lausub, et kirjutamine muudab Egiptuse inimesed targemaks ja parandab nende mälu. Thamus aga ei arva nii. Ta vastab: “Kui egiptlased peaksid õppima kirjutama, siis see külvab unustust nende hinge, inimesed lõpetavad oma mälu kasutamise ning loodavad selle asemel papüürusele maalitud kirjutistele. Mälestused ei tõuse mitte enam inimhinge sügavustest vaid kritselduste madalikelt. Kirjasõna pole mitte mälestuste loomise, vaid meenustuste toomise tööriist. Need kes toetuvad oma teadmistes lugemisele, näivad teadvat palju, kuigi enamjaolt ei tea nad midagi, nad on täidetud mitte teadmiste, vaid teadmiste viirastustega.” — nii kirjutas Plato 4 saj. eKr teoses “Phaedrus”.

Tänapäeval võib olla hämmastav mõista, et Sokrates – oma ajastu helgeimaid päid – võis nõnda skeptiliselt suhtuda kirjutamisse, tööriista, mis sõna otses mõttes aitas meid pimedusest “valgustatusse”. Kuid Nicholas Carr teab, mida Sokrates tundis, kui ta neid sõnu lausus, sest ta tunneb samamoodi interaktiivsete seadmete ja veebi suhtes.

Tema teos “The Shallows – how the internet is changing the way we read, think and remember” räägib internetti ning üldse hüpermeediat ümbritsevatest ohtudest.

1980ndatel kui arvutid tõsisemalt levima hakkasid, kuulutasid juba toona mitmed haridusvisionäärid, et arvutid toovad murrangulisi muutusi ka haridusmaastikule. See vaatenurk muutus veel valjemaks 90ndatel Interneti saabumisega ning tänapäeval uuesti tablet arvutite saabumisega. Interaktiivsed õppevahendid pidavat tooma revolutsioonilise läbimurde õppimisse, olles lõpuks see “hõbekuul”, mida ammu oodatud.

Nii kütkestavad kui need seadmed ja seisukohad ka pole, siis tegelikult ei ole keegi neist vastanud küsimusele, et MIKS siis need seadmed ja meediumid peaksid olema niivõrd revolutsioonilised. MIKS lapsed õpivad paremini iPad-iga või õigemini KAS üldse?

Marketing on sellistel liikumistel kõva ja 3d mudelid ning ilusad värvilised graafikud võluvad meid kõiki, ent kui tegelikult lõpuks vaadata, mida teadus selle kõige kohta ütleb, siis paraku on pilt hoopis hallim ja enam üldse mitte nii “revolutsiooniline”.

Enne kui edasi minna, tuletaks lugejale veel meelde ajude imelist ehitust. Teadlased on nüüdseks jõudnud üsna ühisele arusaamale, et meie ajud on väga “plastilised”, mis sisuliselt tähendab “võimelised ennast ümber struktueerima”. Pikka aega oli laiemalt levinud kaks seisukohta. Olid teadlased, kes uskusid, et meie aju ehitus (sh. siis ka iseloom ja muud loomad) on geneetiliselt jäigalt paika pandud ja seda miski ei muuda. Teine rühm teadlasi oli vastupidisel arvamusel, et just keskkond on see, mis kujundab meist isiksused.

Nüüdseks on selge, et tegelikult oli mõlemil õigus. Me sünnime nö. valmis mustritega, ent oma elu jooksul oleme võimelised neid ise ringi kirjutama ning uusi lisama. Kui mõelda, siis on see tegelikult võrratult elegantne lahendus, kus meie lastele on edasi pärandatud kõik meie poolt tehtud uued “kohanemised”, seega on nad kohanenud eluks sünnihetkel, ent et tagada ellujäämine, siis on nad võimelised ise täiendavaid muudatusi ellu viima.

Seda punkti ei SAA üle rõhutada. Sisuliselt meie igapäeva tegevused sõna otses mõttes muudavad me aju struktuuri. Sinu harjumused ei kajastu mitte ainult välismaailmale, vaid väga otseselt ka sinu sisemaailmas. Korduvad tegevused põhjustavad neuronite ühenduste muutumist, seega on selge miks “harjutamine teeb meistriks”. Neurobioloogidel on selle kohta ka hea ütlus: “Cells that fire together, wire together”.

Üheks pioneeriks antud valdkonna uurimisel oli Eric Kandel, kes teenis oma töö eest ka Nobeli preemia. Ta tegi katseid ühe lihtsa närvisüsteemiga mere nälkjal nimega “Aplysia”. Kandel leidis, et kui puudutada nälkja uime, isegi väga õrnalt, siis see automaatselt tõmbub kerra, aga kui katsuda seda korduvalt, loomale haiget tegemata, siis kokkutõmbamis harjumus kaob.

Samal ajal jälgis ta nälkja närvisüsteemi. Ta avastas, et umbes 90% kompimist töötlevatel neuronitel on ühendusi keha liikumist töötlevate neuronitega, ent peale ainult 40 puudet on see juba kahanenud 10% peale. Muidugi on siin tegemist väga lihtsa nälkjaga, ent on avastatud, et taoline plastilisus esineb ka inimestel ning veel enam, see on meie kõrgemalt arenenud aju puhul veel suurem.

Tagasi tulles veebi ja hüpermeedia probleemi juurde, siis eelnevast tulenevalt võime aru saada, et veebi nii laiaulatuslik kasutus on ilmselt juba üht teist meie juhtmestikus ümber muutnud, Carr kardab aga, et see muutus on olnud halvemuse poole.

Argument mida veebi ja interaktiivse meedia kasutamise kohta hariduses tihti tuuakse, on et see on parem kui tavaline “igav tekstiplokk”, sest hoiab laste tähelepanu ja äratab suuremat uudishimu õpitava suhtes. Osutub, et see vastab ainult osaliselt tõele.

Veeb võimaldab koondada heli, pildi, teksti ja video kõik üheks interaktiivseks õppimiskeskkonnaks, kus noored saavad mööda erinevaid linke hüpata ühest allikast teise. Vastab küll tõele, et sama info kujutamine erinevate meediumitega kinnistab info talletamist, ent uuringutest on tulnud välja, et selle asemel et hoida me tähelepanu õpitava juures, pillub veeb selle nelja ilmakaarde laiali.

Usun, et enamik teab, et inimestel on kahte sorti mälu, on nö lühimälu ehk ka töömälu, kus me suudame hoida infot ainult väga lühiajaliselt ning 7 +- 2 objekti korraga, ent on ka pikk mälu, kus siis infot hoitakse “etteteadmata aja”. Ainult siis kui miski on talletanud meie pikka mällu saame seda tõeliselt ära kasutama hakata, probleem on aga selles, et millegi pikka mällu talletamine on kohutavalt aeglane ja vaevaline protsess.

Seda võib ette kujutada kui lehtrit, millest läbi voolavad teadmised pea põhjatusse purki. Lehtri kaelus on aga väga peenike ja sealt ei mahu palju läbi ning lehtrisse üldse mahub korraga 7 +- 2 objekti. Mida tavalise “igava” tekstilõigu lugemine annab on see, et kuna lugemine on olemuselt aeglane ja rahulik tegevus, siis tilgutatakse informatsiooni aeglaselt ja väikeste annustega lehtrisse, nii et need jõuavad me põhjatusse purki voolata probleemideta.

Mida me kogeme aga veebis olles on see, kui keegi võtaks justkui tuletõrje vooliku ja hakkaks sellega me lehtrit täitma. Korraga ei mahu nii palju infot läbi ning lehter hakkab “üle ajama”. Info mis talletatakse on fragmenteeritud üksikud teadmise killukesed, mis ei seostu väga üksteisega.

Seda efekti kajastas hästi üks uuring, kus kahel grupil lasti lugeda kaht vastastikuste vaadetega teadusartiklit ning seejärel võrrelda, arutleda nende sisu üle. Ühele grupile anti artiklid paberkujul ning nad pidid lugema esmalt ühe seejärel teise. Teisele grupile anti samad artiklid ette aga hüpertekstina ning iga lõigu järel olid lingid teise artikli vastanduva lõigu poole. Arvati, et kuna linkidega on lugejatel kohesel võimalik võrrelda erinevaid seisukohti, siis peaksid nad paremini nendest aru saama, ent tegelikkus osutus muidugi vastupidiseks. Grupp, kes esmalt luges läbi ühe artikkli seejärel teise oskas palju paremini nende artiklite sisu välja tuua ning vastandada neid üksteisele.

Üks põhjusi mis hüpermeedia meie töömälu üle külvab on see, et veebis me pidevalt peame tegema väikesi otsusi, mida vaadata ja kuhu klikata ning see nõuab ajult täiendavaid ressursse. Linkidel ringi hüppamine ühelt artiklilt teisele põhjustab ka nö kontekstivahetust, mis on ka täiendav töö, mida aju peab tegema. IT taustaga inimesed juba niigi teavad miks kontkestivahetus kallis operatsioon on, ent teistele mainin lihtsalt ära, et aju peab justkui ümber seadistama ennast selle uue artikli jaoks. Nt kui loeme midagi ning seejärel jätama hetkeks lugemise pooleli ja vaatame midagi muud või lähme teisele lehele, siis aju teeb kontkestivahetuse ning naasmisel tehakse seda uuesti, see tähendab et kui naaseme selle artikli juurde siis aju peab pingutama, et uuesit meelde tuletada millest see artikkel rääkis ja panema ennast uuesti õigesse “raamistikku”.

Teine sage argument, mis veebi ja interaktiivse meedia kohta tuuakse on see, et sellised tööriistad vabastavad meid aju “liigsest koormamisest”, jättes rohkem ruumi “tähtsamate asjade” jaoks. Mida me aga näinud oleme on hoopis vastupidine, sellised meediumid koormavad kordades rohkem meie töömälu kui tavaline sügav lugemine ning meile teadolevalt on pikk mälu inimestel põhjatu. Ei ole teada, et kellelgi oleks mälu otsa saanud.

Mis aga otseselt eelnevast tuleneb on see, et järjest vähem asju on meie pikas mälus tallel ning asjad mis sinna ka jõuavad on järjest killustatumad. Meie pikk mälu on aga väga otseselt meie intelligentsuse allikaks. Ainult siis kui miski on meie pikas mälus muutub ta tõeliselt osaks meist ning hakkab looma seoseid uute ja vanade teadmistega, nendest seostest tekivadki originaalsed ideed ja uued lahendused seni lahendamatutele probleemidele.

Veebi ajastu võidukäiguga muutub meie aju aga järjest optimeeritumaks paljudele kontekstivahetustele ning nö “multitasking”-ule. Me suudame hoida korraga ülal 38 eri vestlust 6-s eri meediumis, ent ei suuda luua sügavaid seoseid oma teadmiste vahel. “Kas selline mitmele tegevusele korraga optimeerimine toob kaasa suurema loovuse, innovaatilisuse, produktiivsuse?”, küsib J. Grafman, neoroteadus üksuse juht NINDS-is (National Institute of Neurologic Disorders and Stroke). “Vastus on enamikel juhtudel ei”, jätkab ta, “Mida rohkem tegevusi me paralleelselt teeme, seda vähem oleme võimelised mõtlema ja juurdlema probleemi üle. Me hakkame toetuma rohkem teadaolevatele lahendustele, selle asemel et läheneda probleemidele värske vaatenurga alt”.

Sõnastades selle veidi teisiti ringi, siis selliste tehnoloogiate ajastul suudame me kordades kergemini leida ja implementeerida teadaolevaid lahendusi, kuid järjest vähem tulla ise lagedale originaalsete ettepanekutega.

Ma ei taha, et siinkohal minust valesti aru saadaks. Mulle väga meeldivad kõik need uued kõrgtehnoloogilised gadget-id ning kui oleks vähegi praktilist põhjust üritaksin endale iPad-i hankida, kuid samas usun ma kindlalt teaduslikku meetodisse ning näen tegelikult ümberringi juba oma silmaga, mida lugemise järjest kahanev populaarsus me ühiskonna ja noortega teeb.

Tundub, et Sokratese hoiatus ei olnud vale vaid lihtsalt 2 aastatuhat enneaegne. Kuigi ma olen kindel, et lähi aastatel me näeme järejest laienevat veebi ja üldse arvutusseadmete levikut ka haridusse ning lugemise jätkuvat langust, siis tahaksin et lihtsalt mõtleksime korra, mida oleme ära andmas oma harjumuste muutmistega ning kas interaktiivsed seadmed on tõesti parimad lahendused. Millegi nii tähtsa kui haridusega ei tohiks katsetada ning otsused peaksid toetuma ikka konkreetsetel teaduslikel uuringutel, mitte turundusosakonna lubadustel.

Vahel hakkame hindama asju, mis meil oli alles siis kui on juba liiga hilja…

PS! Nagu alati soovitan lugeda ka autori originaali. See raamat on mul ka füüsilisel kujul olemas ning kõigile soovijatele võin lahkelt laenata :)