Miks Internet teeb meid lolliks?
“Jääb alles kirjutamise sündsuse või sündsusetuse küsimus”, sõnas Sokrates ja laskus pajatama mitmekülgse Egiptuse jumala Theuth-i – kelle üheks leiutiseks oli ka tähestik – ja Egiptuse kuninga Thamuse kohtumisest.
Theuth kirjeldab kuningale kirjutamise kaunist kunsti ning väidab, et kõik Egiptlased peaksid seda uut vaimusünnitust hindama ja kasutama. Ta lausub, et kirjutamine muudab Egiptuse inimesed targemaks ja parandab nende mälu. Thamus aga ei arva nii. Ta vastab: “Kui egiptlased peaksid õppima kirjutama, siis see külvab unustust nende hinge, inimesed lõpetavad oma mälu kasutamise ning loodavad selle asemel papüürusele maalitud kirjutistele. Mälestused ei tõuse mitte enam inimhinge sügavustest vaid kritselduste madalikelt. Kirjasõna pole mitte mälestuste loomise, vaid meenustuste toomise tööriist. Need kes toetuvad oma teadmistes lugemisele, näivad teadvat palju, kuigi enamjaolt ei tea nad midagi, nad on täidetud mitte teadmiste, vaid teadmiste viirastustega.” — nii kirjutas Plato 4 saj. eKr teoses “Phaedrus”.
Tänapäeval võib olla hämmastav mõista, et Sokrates – oma ajastu helgeimaid päid – võis nõnda skeptiliselt suhtuda kirjutamisse, tööriista, mis sõna otses mõttes aitas meid pimedusest “valgustatusse”. Kuid Nicholas Carr teab, mida Sokrates tundis, kui ta neid sõnu lausus, sest ta tunneb samamoodi interaktiivsete seadmete ja veebi suhtes.
Tema teos “The Shallows – how the internet is changing the way we read, think and remember” räägib internetti ning üldse hüpermeediat ümbritsevatest ohtudest.
1980ndatel kui arvutid tõsisemalt levima hakkasid, kuulutasid juba toona mitmed haridusvisionäärid, et arvutid toovad murrangulisi muutusi ka haridusmaastikule. See vaatenurk muutus veel valjemaks 90ndatel Interneti saabumisega ning tänapäeval uuesti tablet arvutite saabumisega. Interaktiivsed õppevahendid pidavat tooma revolutsioonilise läbimurde õppimisse, olles lõpuks see “hõbekuul”, mida ammu oodatud. Continue reading »