Genuine Solutions

“Jääb alles kirjutamise sündsuse või sündsusetuse küsimus”, sõnas Sokrates ja laskus pajatama mitmekülgse Egiptuse jumala Theuth-i – kelle üheks leiutiseks oli ka tähestik – ja Egiptuse kuninga Thamuse kohtumisest.

Theuth kirjeldab kuningale kirjutamise kaunist kunsti ning väidab, et kõik Egiptlased peaksid seda uut vaimusünnitust hindama ja kasutama. Ta lausub, et kirjutamine muudab Egiptuse inimesed targemaks ja parandab nende mälu. Thamus aga ei arva nii. Ta vastab: “Kui egiptlased peaksid õppima kirjutama, siis see külvab unustust nende hinge, inimesed lõpetavad oma mälu kasutamise ning loodavad selle asemel papüürusele maalitud kirjutistele. Mälestused ei tõuse mitte enam inimhinge sügavustest vaid kritselduste madalikelt. Kirjasõna pole mitte mälestuste loomise, vaid meenustuste toomise tööriist. Need kes toetuvad oma teadmistes lugemisele, näivad teadvat palju, kuigi enamjaolt ei tea nad midagi, nad on täidetud mitte teadmiste, vaid teadmiste viirastustega.” — nii kirjutas Plato 4 saj. eKr teoses “Phaedrus”.

Tänapäeval võib olla hämmastav mõista, et Sokrates – oma ajastu helgeimaid päid – võis nõnda skeptiliselt suhtuda kirjutamisse, tööriista, mis sõna otses mõttes aitas meid pimedusest “valgustatusse”. Kuid Nicholas Carr teab, mida Sokrates tundis, kui ta neid sõnu lausus, sest ta tunneb samamoodi interaktiivsete seadmete ja veebi suhtes.

Tema teos “The Shallows – how the internet is changing the way we read, think and remember” räägib internetti ning üldse hüpermeediat ümbritsevatest ohtudest.

1980ndatel kui arvutid tõsisemalt levima hakkasid, kuulutasid juba toona mitmed haridusvisionäärid, et arvutid toovad murrangulisi muutusi ka haridusmaastikule. See vaatenurk muutus veel valjemaks 90ndatel Interneti saabumisega ning tänapäeval uuesti tablet arvutite saabumisega. Interaktiivsed õppevahendid pidavat tooma revolutsioonilise läbimurde õppimisse, olles lõpuks see “hõbekuul”, mida ammu oodatud. Continue reading »

Proloog:

Tegemist on kolmanda ja viimase osaga intelligentsusest ja aju tööst rääkiva raamatu kokkuvõttest. Rõhutan veelkord, et soovitan pigem originaali lugeda ning et kogu järgnev jutt on sisuliselt teaduslikust hüpoteesist (küll kaunist, ent siiski pelgalt hüpoteesist).

Intelligentsist Part II – …ehk kuidas me aju töötab?

Intelligentsist Part I – …ehk Intelligentsus läbi käitumise?

Viimase postitusega rääkisin mitmetest aju tööga seotud funktsioonidest, ent tegelikult pole ma siiamaani vastanud küsimusele, mis on intelligentsus või täpsemini mis on mõistmine. Väga lühidalt ja konkreetselt öelduna defineerib Hawkins mõistmise kui täppi läinud ennustuse. Selgub, et meie ajud ei ole midagi muud kui klaaskuuli taga istuvad vanamoorid, kes lõpmatult latravad. Ehk teaduslikumas mõttes ajukoor kasutab maailmast loodud mudelit ennustuste tegemiseks ning kui need ennustused lähevad täppi, siis me “mõistame” antud objekti, nähtust vms, mis tähendab, et ta kuulub meie mudelisse.

Kui uurida täpsemalt eri ajukoore osade (ja hierarhia tasemete) vahelisi seoseid võib näha, et informatsioon ei liigu ainult ühesuunaliselt (alt üles) vaid mõlemasuunaliselt (ka ülevalt alla). Seega kui mingi muster jõuab püramiidi alumisele tasemele hakkab ta levima ülesse, ent igalt läbitavalt tasemelt saadetakse signaal ka tagasi. Tagasi saadetav signaal ongi nii öelda “ennustus” selle kohta, mis peaks selle kihi arvates (tema mudeli põhjal) olema järgmine muster.

Näiteks kui keegi inimene teeb suu lahti siis aju genereerib ennustuse heli kuulmise kohta, mida täpsustatakse vastavalt võimalusele (püramiidi sügavusele kust ennustus tehti). Näiteks ennustab aju et ta kuuleb mingeid foneetilisi helisid (fraase, häälikuid), mitte kriiskamist ega kriginat. Samas veel täpsemaks minnes kui näiteks kõneleja on sinu naine ja on reedel ning reedeti tuleb prügi välja viia ning sa tead et sa eelmine nädal seda ei teinud ning su naise nägu väljendab pahameelt, suudab su aju üsna täpselt ennustada ka teema, millest juttu tuleb, ta ei suuda küll ennustada täpseid sõnu, ent enne kui esimesed helivõnked sinuni jõuavad on ajul juba vestluse “raamistik” paigas.

Olete kunagi kõndinud trepist alla mingi suur objekt süles nii et ei näe astmeid ning seejärel mõnest astmest mööda / üle astunud? Tead seda tunnet, mis tekib, nagu sa oleksid justkui põrandast “läbi” astunud? See tunne tekib momentaalselt peaagu sentimeetri täpsusega ja sa tead et midagi on valesti, sest su aju ennustas, et selleks ajaks peaks su jalg tundma takistust trepiastme näol, ent kohe kui teatud piir ületati rikuti ennustust ja su aju annab sulle sellest märku. Continue reading »

Proloog:

Tegemist on teise osaga intelligentsusest ja aju tööst rääkiva raamatu kokkuvõttest. Rõhutan veelkord, et soovitan pigem originaali lugeda ning et kogu järgnev jutt on sisuliselt teaduslikust hüpoteesist (küll kaunist, ent siiski pelgalt hüpoteesist).

Loe esimest osa

Selleks, et mõista, mis asi üleüldse on intelligents, oleks meil vaja teada, kuidas inimaju töötab. Nii uskumatuna kui see võib tunduda, siis tänase päevani puudub (puudus) arusaamine sellest ühest organist. Teadlastel on küll õnnestunud koguda üle mõistuse suures koguses andmeid, erinevate ajuosade tööst, ent puudub ühtne ning selgitav teooria, mis siis ikkagi on see, mis annab meile võime mõelda, arutleda ning teha kõiki muid imelisi asju?

Jeff Hawkins on oma elu jaganud kahe huvi vahel arvutid ja ajud. Esimese poole oma karjäärist uuris ta arvuteid, ent teise õppis aju tundma. Oma raamatus “On Intelligence” loob ta imekauni hüpoteesi aju(koore) töö kohta, mis muudab meid intelligentseteks.

Küsimusele, et miks pole juba varem loodud sellist ühest teooriat või seletust aju tööle on juba märksa raskem vastata. Esmalt on kindlasti üheks põhjuseks aju üsna keeruline ehitus ning tehnoloogilised puudujäägid uurimismeetoditest. Aju on isegi nii keerulise ehitusega, et mõned teadlased arvavad, et isegi kui meil õnnestuks aru saada, kuidas aju töötab, oleks meil võimatu seda ülesehitust tehislikult järgi teha, ent Hawkins tõi siinkohal geniaalseid paraleele minevikust, kui mehed vaatasid taevas lindude lendu ning mõtlesid, et inimesed küll kunagi ei lenda.

Esimesed katsed selleks olid ju üsna haledalt läbi kukkunud. Ent inimene ei õppinud lendama kleepides endale tiivad külge, vaid me leidsime endale palju sobivama, ent siiski sama “funktsionaalsusega” alternatiivi. Nii samuti, ei pruugi me matkida tervet aju ehitust, millest suur osa võib olla ka mõttetu geneetiline pärand, mida otseselt vaja ei lähe (on ju evolutsioon jumalanna juhuse juhtida ning vanad katsetused võivad alles jääda).

Sellepärast pööraski Hawkins oma uurimustöö tähelepanu ainult ühe, suure taskurätiku mõõtu ning 6 visiitkaardi paksusele ajuosale – ajukoorele. See on evolutsiooniliselt kõige hiljem ajule lisandunud ning paljuski meie intelligentsuse allikas. Hawkinsi sõnul paiknevad ajukoores kõik sinu mõtted, arvamused, loogika jne. Sisuliselt sinu ajukoor loeb praegu seda postitust. Continue reading »

Proloog:
Jeff Hawkinsi “On Intelligence” on raamat, mille hiljaaegu läbi lugesin. Raamatu sisu oli paljuski nii revolutsiooniline ning paradigmasid nihutav, et mõtlesin asjade kinnistamiseks, teha lühikokkuvõtte raamatust. Ent kuna Intelligentsust ei õnnestu väga lühidalt kokku võtta otsustasingi teha sellise II (või III) osalise jutu, kus arutlen lühidalt raamatus kõlanud tähtsamate teemade üle. Kõigile neile, kes vähetegi viitsivad, soovitan aga raamatut ennast lugeda, Hawkins kirjutab mängleva kerguse ja huumoriga teemadest, mis tegelikult on olnud sajandeid vastamata. Parem on autorilt endalt kuulda neid mõtteid.

Mis arvate, kui ütleksin et 20 aasta pärast on meil arvutid, kes ületavad oma mõtlemisvõimelt inimesi pika puuga. Masinad, mis on tõeliselt intelligentsed ning mis suudavad lahendada inimestest palju keerulisemaid ning abstraktsemaid probleeme. Mõni võib olla arvab praegu, et selles ei ole mitte midagi uut. Arvutid ju muutuvadki kogu aeg järjest targemaks ja kiiremaks ja teevad mustmiljard asja sekundis jne.

Kuid tegelikult on arvutid päris lollid. Lollid, naiivsed ja kuradima kiired, mis on üsna ohtlik kombinatsioon. Arvutid teevad õhinaga kõike seda, mida sa käsed neil teha. Neil on rammu arvutada kiiresti, liigutada ja töödelda andmeid jpm, ent mitte korrakski ei kõhkle arvuti selles, mida sa käsed tal teha. Kui käsed tal niikaua tööd teha, kuni ta üle kuumeneb ja ära “sureb”, siis täpselt seda ta ka teeb. Kuidas saaksid sellised masinad muutuda ühtäkki meie ülemateks, kui nad ei tee isegi koeral ja kassil vahet? Continue reading »

Informaatikas (infotehnoloogias) on nagu maailmas üleüldiselt, päris palju nii öelda raskeid probleeme. See tähendab probleeme või ülesandeid, mida kas ei olegi võimalik lahendada või ei ole neid võimalik lahendada nende ressurssidega (arvutusvõimsusega), mis meil on. Millest muidugi järeldub, et need on ühed huvitavamad probleemid üldse. Üheks näiteks sellistest probleemidest on tehisintellektid (AI – artificial intelligence). Kuidas luua masinat, mis oleks tõeliselt intelligentne ning võimeline ise õppima?

Sattusin järjekordselt ühele lingile, mis sisustas järgmised väga huvitavad ~50 minutit mu elust. Antud videos peab Jeff Hawkins kõnet / ettekannet just tehisintelligentsi teemal. Inimestele, kel vähegi kokkupuudet arvutimaailmaga peaks olema suhteliselt mõtlemapanev ettekanne:

Jeff Hawkins on Artificial Intelligence – Part 1/5